Thursday 29 April 2010

Kinoelamus

Eile käisime väikses kinos, kus ainult kolm saali. See on selline rikaste rajoonis tore kino, luksuslike saalidega. Saalid iseenesest väikesed, kuid ülimugavad.

Ma ei osanud midagi oodata, nii et sisse astudes oli üllatus üllatuse järel. Peauksest sisenedes oli maas punane vaip ja mõnus väike ning hubane miljöö, kena puidust mööbliga. Olime eelnevalt piletid broneerinud, saime oma piletid ja suundusime saali. Võiks pigem öelda, et elutuppa, sest Õismäel on meie elutuba ka suurem kui see kinosaal. Mõnus hubane punane ja sinine valgus, seintel tume suure lillemustriga tapeet, maas jätkuvalt erkpunane pehme vaipkate, kahes reas suured nahktugitoolid- kokku 12 istekohta. Iga kahe iste ees pisike lauake pringelsi krõpsude ja 2 pudeli veega. Ukse vastas küljes pisike baarilett. Suure ekraani ees 4 istekohta ja taga reas siis nii, et neli otse ja rea otstes 2 tooli pool viltu. Ka meie sattusime sinna istuma, nii et küljelt pidi vaatama- ei häirinudki, nagu algul arvasin. Avastasin, et tugitooli küljel olevat linki tõmmates tõusis jalapink eraldi ette ja tugitool nihkus veits kaldu- võtsin jalanõud ka jalast ära ja tundsin enda nagu kodus. Filmi vaadates tekkis ka selline tunne justkui kodus vaataks. Mõnus. Vaatasime Shutter Island´it. Päris hea film.
Hiljem wc-d külastades jätkus mu ahhetus... ka seal oli punane vaipkate maas!!! Luks värk ikka.
Jäime igati rahule ja 10 £ näo eest välja käia ei tundunudki enam nii hull.
Naersin ja ütlesin, et nüüd hakkamegi ainult seal kinos käima. :D :D :D

www.dominioncinemas.net Kahjuks nende kodukal pilte pole, kuid kui klikata "Private Cinema Party" üleval reas, siis näeb teise saali pilti, mis annab pisutki aimu sellest õhustikust mis seal kinos on.

Thursday 22 April 2010

Kaunid kallid hobid :)

Eelmisel nädalavahetusel sain omale päris oma golfikinda ja vesti. :) Äge! Kinnas on nii mõnus ja pehme. Sai muidugi kohe järele proovitud ka- palju mugavam on. Ei mingeid ville! :) Oo, ja mis eriti śeff asi, on see väike ümmargune jublakas, ehk trukk, mis seal kinda all servas on. Mõeldud see siis selleks, et teistega golfi mängides... kui on paarilise löök, siis tuleb sul oma pall eest ära võtta, et paarilisele see ette ei jääks. Siis oma palli asukohta märgistad selle trukiga.
Hiljuti juhtusingi huviga telekast golfi jälgima ja mitte ei saanud aru, mida nad sinna muru sisse torkavad. Mõtlesin, et miskit suurendatud nööpnõela taolist. Kuid tuleb välja et selline tore trukike on kinda küljes või siis osad on sellised, mis klambriga käivad golfinokamütsi külge.

Veiniklubi

Glen kuulub veiniklubisse ja eile käisime selle klubi üritusel, ehk veine degusteerimas. Päris huvitav oli. Proovisin kõik 12 tutvustatud veini ära, olgugi, et mulle maitses ning pakkus romkem huvi juust mida kõrvale pakuti. :P

Lähme sõidame...

Hämmastav kuidas üks tegevus võib eri maades nii erinev olla ning sootuks teistmoodi mõjuda.
Nagu seda on ühistranspordi kasutamine Tallinnas ja ühistranspordi kasutamine Edinburghis. Täpsemini siis bussi kasutamine.
Nojahh, kogu süsteem on teistsugune.
Alustame sellest, et kui bussi peale minna. Esiteks on ainult üks uks, kust peale minna ja maha tulla. Viisakust siin on. Bussi ukse juurde jäetakse palju palju ruumi, et väljuda soovijatel oleks kiire ja mugav väljuda. Keegi ei roni nii ukse ligi kui saab, ega torma vabadele kohtadele... Näib nagu inimestel aega on. Astud bussi ja siis kas paned oma sõidukaardi aparaadile, mis kas siis võtab sult raha või näitab, et sul õigus sõita on... Pole seda ise kasutanud, nii et täpselt ei tea. Lihtsalt juhtusin ühel vanal nägema lausa pildiga kaarti (ei ole kindel, kas äkki oli tegemist ID kaardiga nagu meil), või mis. Minul välgatas mõte, et ehk midagi pensionitunnistuse laadi...
Või siis nagu mina kasutan, viskan täpse summa münte väiksesse aparaati ning ütlen, mis piletit ma soovin ehk siis "üks täiskasvanu täispilet" ehk "one single please" :). Mündid, kui ma ei eksi, kukuvad seal aparaadis ise õigesse kohta ehk igale vastava summa mündile on oma koht, et bussijuht näeb, kas sa õige summa andsid ning vajutab nuppu ja kolmas aparaat prindib mulle pileti. Võtad oma pileti ja lähed istud kusagile.
Miinus on selles, et siin niimoodi kioskeid ei ole, kust saad piletit osta ja sul peab alati münte olema. Sest paberrahaga pole bussis midagi peale hakata- sularaha läheb otse sinna aparaati ja bussijuht otseselt sularahaga ei tegele, nii et ta ei saa sulle tagasi anda ega lahti vahetada. Nii et kui münte (1.20 £) pole, siis bussiga sõita ei saa. Olen ostnud sellepärast suveniiri poest ühe postkaardi, et saaks münte. :)
Bussis ronin ma alati teisele korrusele- hea mõnus vaade. Ja las vanurid ja väikeste lastega olla seal all- neil nii mugavam. Ja siiani pole ma seisma pidanud. Teisele korrusele ei lubatagi, kui seal kohti pole. Bussis on kaamerad ja ekraan, kust näeb, mis bussi teisel korrusel toimub. Turvalisuse huvides. Ja, kuna üks ekraan on bussijuhi juures (teine teisel korrusel ees otsas), siis on tal ülevaade, palju kusagil inimesi on.
Teine miinus on vahel see- oleneb kui palju sul aega on- et bussi edasi liikumine on suht aeglane. Esiteks on bussipeatused nii tihedalt, et kohati on see täitsa naeruväärne. Teiseks, kuna on väljumiseks ja sisenemiseks üks uks, võttab päris palju aega, kuni kõik peale saavad ja oma piletid ostetud. Seda eriti õhtu poole, kui rahvas hakkab tööpäeva lõpetama. Nii et igas peatuses oma 5 mintsa kulub. Ning siis ka see, et kas mulle tundub või ongi nii, et iga jumala foori taga tuleb seista ja siin kulub pool päeva, enne kui fooris tuli vahetub. Nii et lihtsam ja kiirem on jala käimine. Mul kulus kord rohkem kui 20 minutit kesklinnast koju minemine. Ja korter, kus elame, on kesklinnast autoga sõites umbes 7 minuti kaugusel. Kui sedagi. :P
Igatahes mulle meeldib siin bussiga sõita. Isegi väga! Pole närvesööv trügimine nagu Tallinnas vaid meeldiv elamus. Enamasti on bussid puhtad, toolid mugavad. Kõik tiptop. Ning bussist väljudes inimesed tänavad bussijuhti.

...lähme sõidame... bussiga, bussiga, bussiga... üksinda, bussiga....
(mhm... milline ideevälgatus just oli! Smilersi "Lähme sõidame" ja Ursula "Heiki" viisid kokku ja üks sõna muutus ja viisijupike missugune! :D :D :D Proovi ise ka! ;) )

Friday 16 April 2010

Ajas pisut tagasi

Kevadpühad küll juba ununenud, kuid mõtlesin, et kriban natuke sellest ka.
Veetsime pühad Glengarnockis Gleni vanemate juures. Paraku nad mingit erilist moodi kevadpühi ei tähista. Ei munade värvimist, ei munade koksimist. Kohupiimast tunnen puudust!
Kanamunade asemel on shokolaadi muna ja muu selline kraam. Ka meie saime kumbki oma shokolaadi muna.
See kant meeldis mulle juba jõulude ajal seal ringi jalutades. Nüüd käisime ratastega sõitmas. Super kena koht on ikka! Armas väike külake, lähedal teisi kenasid külasid ja kohti. Golfiklubi, järv. Meri on ka autoga sõites lähedal.
Nii et kenasid ja huvitavaid kohti, mida avastada, jagub.

Tuesday 13 April 2010

14-nes nädal 3 osa

Ja muidugi siis reedene juuksuris käik oli rohkem kui huvitav kogemus.
Läksin lähimasse väiksesse salongi, kus aknal oli ahvatlev silt et alates 5£ lõikus. Kuna ma juukse otsi ainult lõigata tahtsin, lootsin seda hinda ka saada. Paraku ma muidugi eksisin. Hind hinnaks.
Igatahes, astusin reedel kella 13 paiku sisse, noor naisterahava lõikas ühel meesterahval parasjagu juukseid ja vanem naisterahavas istus kõrval toolis ning vaatas pealt. Saime jutud räägitud ja 5 minutit tuli mul oodata. Üsna peagi võttiski siis see noor naisterahvas minu ette ja teine naine läks sellel mehel juukseid üle lõikama. Mul käis jõnks kehast läbi- jälle sattusin algaja otsa?!?! Miks need vanemad juuksurid alati arvavad, et juuste otste lõikamine nii käki tegu on ja neid algajaid mu juuste kallale lasevad. No igatahes olin viisakas ja jäin paigale.
Tal võttis terve igaviku, et mu juuksed läbi kammida ja pritsiga märjaks teha. Kahjuks ununes tal oma käega mu nägu pritsimise ajal varjata, ja ma tilkusin nagu paduvihma käes olev kass. Lõikamiseni jõudmiseks kulus pool tundi. Küll ta pani mul seal klambreid ja võttis ära, siis pani, võttis ära ja loomulikult lasi mul kogu tuka niimoodi silmadele kukkuda, et ma vaevu midagi nägin. Pluss veel see, et ma võtan alati prillid eest ära, et juuksuril mugavam toimetada oleks.
No nii, lõpuks tõstis ta salgu et lõikama hakata ja ma karjatasin. Ühe sentimeetri asemel oli ta valmis võtma 20! Ehmunult ja imestunult küsis ta üle, et kas ma siis tahan järku või sirgelt... Et ütlesin ju, et järku. Jah, kuid ma tahtsin ainult otsi lõigata, sest tahan juukseid kasvatada. Ja kui palju ma ka oma 1 cm ei korrutanud, vuhises see justkui kõrvust mööda või oli tema jaoks nagu hiina keel.
Ka sellest ei saanud nad aru, kui palusin neil lõigata nii, nagu seda enne tehtud on- kogenud juuksur peaks seda ju nägema ja mõistma?
Nii et 10-15 cm mu juukseid langes kääride ohvriks saks ja saks. Kahju, et juuksuri juurest peale esimese salgu lõikamist püsti tõusta ei saa ja põgeneda. Seda ma just teha tahtsin. Hingasin sügavalt sisse- välja ning üritasin rahu säilitada. Valus oli, kui ta ees külgetelt juukseid õhemaks käristas. Ok, lõpp oli lähedal, ainult tukk veel ja kõik. Väga hull ei olnudki, kuigi palju palju lühem kui ma tahtnud oleksin. Tukk... Ou dear! Ma kannan oma tukka viltu paremale, et ta mul ees ei oleks, kuna tahan seda välja kasvatada... Ja ilma, et juuksur küsinud oleks, lõikas ta mul tuka viltu! Lahe. Mis ma oskan öelda. Ka sel korral ma tõstsin häält, sest esimese hooga tahtis ta mu tukka poole lühemaks võtta. Ja kui ma ütlesin 1 cm, mõtles ta, et tahan, et tukk ainult 1 cm pikkune oleks! Dsiiiiisass! Sinna ma tagasi enam ei lähe. Poolakad raisk.
Juuksuri juurest tulles oli muidugi tuju närune.

Õhtul läksime välja baari Gleni töökaaslase Citist lahkumise peole. Inimesed olid toredad ja lõbusad ning mina nagu staar ise, puhtalt selle pärast, et enamus minust juba kuulnud olid ja et ma Eestist pärit olen. Ühele tüübile meeldis mu aksent väga. Töökaaslase, kelle pidu oli, naine ütles, et ma seksikas olen. :) Irw. Ja põhiline, millega enamusele Estonia seostub on Eurovisioon!!! Ou dear, ou dear! :D Rumm colaga maitses hästi ja kirsimaitseline vesipiip tõstis kõigil tuju ja nalja ning naeru oli palju- see kõik aitas päevast emotsionaalset juuksuris käiku ja liialt lühikesi juukseid hästi unustada. ;)

14- nädal 2 osa

Neljapäeval käisime Gloriaga ostlemis tuuril. Või õigemini tema ja mina lihtsalt kaasas, et tutvuda kohaliku valikuga ja kohtadega, kus ostlemas käia. Njah.... no ei istu mulle see mood. Retuusid, retuusid ja veelkord retuusid!
Sellega meenub mulle müüjanna ühest rõivakauplusest, kus Gleniga enne ta vanemate juurde minemist käisime üks nädalavahetus. Oi ma tahtsin tast pilti teha! Mustad retuusid ja must maika, mis retuuside sisse oli topitud ja jalas need paganama baleriinisussid, mis tahavad kingad olla. Aa, ja see maika oli sitsiline, ehk kogu ta pesu ja ihu selle alt paistis! Ja sall. Kõik! Ta nägi välja justkui oleks ta pooled riided unustanud selga panna. Õudne! See oli nagu porno! Kuna Glen seal jalanõusid proovis ja tuli ja seisis see müüjanna meie ees ja tundis end nähtavasti piinlikult, siis varjas kõik oma intiimsemad kohad salliga. Tegu oli laupäevase päevaga ja ma mõtlesin, et ju siis käis eelmine õhtu väljas ja magas hommikul sisse, et sellises riietuses tööle sattus.

Ühesõnaga kohtab siin palju seda, et retuusid ja pikad t-särgid või pluusid peal ja kogu lugu. Aeg ajalt on hästi mini seelik ka peal. Ja teienkord on retuusid selliste õmblustega istmiku pealt nagu meil laste sukkpüksid.... siis on eriti rõve sattuda tänaval selliste neidude selja taha käima.

14-nes nädal

Põhiliselt möödub mu aeg netist töökuulutuste ja üürikorterite otsimisega.
Kuid kui nina toast välja pistan, siis ikka kohe muidugi ühtteist juhtub.

Kolmapäeval läksin inglise keele proovitundi.
Glen ütles, et võta buss nr. 26 ja sa jõuad ilusasti sinna kuhu vaja... Njah, hommikul istusin siis bussi ja nautisin vaateid (bussi teiselt korruselt), ning närviliselt ootasin, millal bussilt maha minema pean. Kui õige koht paistma hakkas, keeras buss korraga mujale ja peatust ei teinudki. Tormasin siis alla korrusele ning parasjagu kõnetas üks vanaproua bussijuhti, et kuhu too nüüd sõidab, et tal vaja Shandwick pl. minna. Sinna samma tahtsin ka mina. Bussijuht siis, et see koht on tänavatööde tõttu kinni ja ta sõidab ringiga. Et mingu ta järgmises peatuses maha ja sealt kõndigu kugu iganes suunda ja võtku teine buss. Oi, mul läks närv püsti! Kell tiksus, mul oli õigeaegselt kohal vaja olla. Teiseks, bussipileti ostmiseks peab sul olema mündid, sest nad paberraha bussis ei võta ja mul muidugi rohkem raha ei olnud, et uut piletit teises bussis osta.
Noh, astusin siis vanaprouaga koos järgmises peatuses bussist maha. Vaatasin, kuhu ta läheb ja mõtlesin talle järgneda. Too mõtles aga ümber ja ei läinud üldse sinna kuhu bussijuht soovitanud oli. Kuna buss oli teinud mitmeid pöördeid peale eelmist peatust, polnud mul vähimatki aimu, kus ma olen. Ja Edinburghi kaart, mis mul rahakotis kogu aeg kaasas on, hõlmab põhilist tänavat vanalinnas ja sealt olin ma ammu "väljas".
Vaatasin kella, mul oli 10 minutit aega. Hakkasin siis lihtsalt vaistu järgi minema ja üritasin meenutada, kust ja kuhu buss pööras. Tänavanimed ei öelnud mulle mitte kui midagi. Ja nagu kiuste, inimesi tänavatel äkki polnud. Lihtsalt tõttasin kuhugi. Nägin üht vanaprouat kellelt suunda küsisin. Kuid kuna ta aru ei saanud, mis tänavat otsin, küsisin Printsess streeti, mis mu kaardil olemas ja mille üles leidmise puhul ma teadnud oleks, kuhu suunda minna. Juhatas siis kusagile ja ruttasin sinnapoole. Vahepeal mõtlesin selle peale, kus päike on, et siis õiget suunda võtta. Mingi hetk tegin väikse pöörde ja läksin mujale kui vanaproua juhatanud oli. Ei ta isegi, miks. Siis tuli posteljon vastu ja küsisin tema käest. Mul oli umbes 4 mintsa aega. Ja ma olingi juba õige lähedal. Tänavalõppu ja üle tee vastas tänav oligi õige. Jõudsin tänava lõppu. Juhhuu! Lahe! ma olin täpselt tänava keskel, ees olid tänavatööde tõttu tõkked ja kuna ma lähenesin sootuks teisest kohast, polnud mul aimugi, kummale poole tänavaotsa jääb otsitav maja number 23. Seisin siis hetke, suutmata otsustada, kummale poole ma minema hakkan. Läksin paremale ja õnneks täiesti õiges suunas. Jõudsin minut enne kohale. :)
Kohapeal selgus, et see on täiesti algajatele mõeldud tund ning kuna õpetaja minuga enne vestles, ütles ta, et mul hakkab seal lihtsalt igav ning soovitas Upper-Intermediate klassi.

Leppisime esmaspäevase päeva kokku ja tulin tulema.
No ja muidugi, kui uksest välja astusin, polnud mul ikka veel aimu, kuhu poole ma minema pean. Kuna mul aega oli, polnud ma sellest üldse häiritud. Eelmisel päeval olin Googlemapist vaadanud kaarti ja nii nagu mul meeles oli, hakkasin vasakule astuma. Loomulikult jummala valesti. Muidkui läksin ja läksin. Ühel hetkel, mõtlesin, et krt. veits liiga veider koht ja keerasin ümber ning läksin tagasi. Õigesti tegin, kuid see selgus muidugi palju hiljem. :)
Ma siis muidkui lonkisin. Üritades päikese järgi orienteeruda ja end oma väiksele kaardile tagasi saada. See õnnestuski mul ... oli see nüüd pool tundi või hiljem... peale keele keskusest lahkumist. Igatahes võttis mul üle tunni koju tagasi jõudmine. Jalad olid väga väsinud ja valusad.

Jõudsin koju valutavate jalgadega ja näljane kui hunt. Koduteel mõtlesin, et oo kui hea, et mul klimbisupp valmis on, mida lõunaks süüa....
Potilt kaant tõstes lõi aga näkku tugev käärimise lõhn- ou jee! supp elas! Mullitas nii et oi oi oi. Ma pole elus suppi sellisena näin'd! Kui vetsupotti valasin, siis oli ühtlane ja veniv nagu kaameli tatt. Ööökk! Tuli võilebadega suurem nälg kustutada.

Ja ega selle päeva seiklused sellega veel lõppenud. Kondasime siis Gloriaga (see eesti tüdruk) mööda linna ringi ja viisime hotellidsee ja spa-desse ta cv. Ta tahab teist töökohta. Mul oli põnev kaasas lonkida ja näha kui sõbralikud ollakse.

Ilm oli mega ilus ja soe. Seepärast see supp seal abiruumis, mis muidu jahe on, käärima oli läinud ja minu jalad kevadsaabastes soojast paisunud ning õhtuks villid varvastel ja talla all.

Tuesday 6 April 2010

Tervitused!

Mis ma siis oskan öelda.
Seoses võõrsile kolimisega tuleb päevaraamatut pidama hakata, et isamaa pinnale jäänutel oleks, millega oma meelt lahutada ja mingil määral minuga/mu tegemistega kontaktis/kursis olla.

Lubadusi andma ei hakka, et iga päev või iga nädal kirjutan, kuid eks katsun ikka meeles pidada ja jõudumööda uuendusi teha.

Soojade tervitustega mägisest Edinburghist,
Heili :)